Segistusülikond oli Belli laboratooriumide leiutis, mis oli välja nõiutud ühe õnnetuse poolt, mis leidis aset töötajaga, kelle nimi oli S A Powers. Ta katsetas mõningate aastate eest aju neuraalset kude mõjutavate disinhibitiivsete ainetega, ja ühel õhtul, olles manustanud endale intravenoosse annuse, mida peeti üldiselt turvaliseks ja seejuures kergelt eufooriliseks, sai talle osaks tõsine gamma-aminovõihappe taseme langus ajus. Subjektiivses plaanis koges ta seejuures oma magamistoa kaugemale seinale heiastunud võigast fosfeenset toimet, pööraselt edenevat kollaaži millestki, mida ta tollel hetkel arvas tänapäeva abstraktseks maalikunstiks.
Vähemalt kuus tundi oli S A Powers vaadanud transistununa tuhandeid Picasso maale asendamas üksteist ilma igasuguste vahedeta, ja seejärel kostitati teda sellise hulga Paul Klee omadega, mis ületas kunstniku terve elutöö mahu. S A Powers, kes nüüd vaatles Modigliani maale raevuka kiirusega vahetumas, oli oletanud (kõige kohta peab ju teooria olema), et roosikristlased kandsid talle telepaatiliselt kujutisi üle, tõenäoliselt võimendatuna kõrgema järgu mikroülekandesüsteemide poolt; aga seejärel, kui teda hakkasid ahistama Kandinsky maalid, meenus talle, et Leningradi kunstimuuseum keskendus just sellistele mitteobjektiivsetele modernistidele, ja ta otsustas, et kommunistid püüavad temaga niimoodi telepaatiliselt kontakti astuda.
Hommikul meenus talle, et drastiline langus aju gamma-aminovõihappe tasemes kutsubki tavaliselt esile sellise fosfeense toime; keegi ei püüdnud telepaatiliselt, koos või ilma mikrolaine võimenduseta temaga kontakti astuda. Ent sellest tekkis tal segistusülikonna idee. Põhimõtteliselt, tema kavand koosnes mitmetahulistest kvartsläätsedest ühendatuna miniatuurse arvutiga, mille mälupangad sisaldasid oma pooltteist miljonit eri inimeste füsiognoomilist osatõmmist: mehi ja naisi, lapsi, kodeerituna igas variatsioonis ning seejärel heiastatuna võrdselt kõigis suundades väljapoole üliõhukesele loorisarnasele membraanile, mis oli piisavalt suur, et mahtuda ümber keskmise inimese.
Käiates läbi oma mälupankade heiastas arvuti iga mõeldava silma- ja juuksevärvi, ninakuju- ja tüübi, hambumuse, kolbastruktuuri näonaha all — looritaoline membraan võttis tervikuna omaks mistahes füüsilised omadused, mis talle iga nanosekund heiastati, ning läks seejärel järgmise juurde. Et teha segistusülikonda veelgi tõhusamaks programmeeris S A Powers arvuti juhuslikustama omaduste järgnemist igas kaadris. Ning hinna all hoidmiseks (föderaaltegelased olid sellega alati väga rahul) leidis ta membraani materjali allika ühe suure ja Washingtoniga juba niigi ärisuhetes oleva tööstusettevõtte kõrvalprodukti näol.
Igatahes, segistusülikonna kandja oli Igaüks ning seda kõigis võimalikes aspektides (hõlmates kõiki kombinatsioone pooleteist miljoni alamühiku ulatuses) ja seda kogu aeg järjepanu. Seega, mistahes kirjeldus tast oli tähenduseta. Pole tarvis üteldagi, S A Powers oli söötnud arvutiüksustesse ka omaenda isiklikud füsiognoomilised parameetrid nii, et maetuna omaduste pöörasesse permutatsiooni toodi esile ja pandi kokku tema enese pinnastatud ja kombineeritud ... keskmiselt, nii oli ta arvutanud, korra viiekümne aasta jooksul iga ülikonna kohta, eeldades et igal neist on piisavalt aega. See oli tema ülim saavutus surematuse taotlemise teel.
„Aplaus ebamäärasele plönnile!“ ütles eestkõneleja valjult ning sellele järgnes massiline plaksutamine.
Fred oma segistusülikonnas, olles ühtlasi ka Robert Arctor, ägises ja mõtles: See on õudne.
Allikas: http://skanner-udus.blogspot.com.ee/2008/07/teine-peatkk.html